Ufonähtused Hiiumaal

13. august 1990.a. Toitsin oma kuuvanuse lapse kell 14.00 - 14.30 paiku ning viisin ta köögiakna alla vankrisse magama. Miskipärast olin väga rahutu ja käisin last iga natukese aja tagant vaatamas. Seostasin oma pisukest närvilisust 9. augustil kella 16.30 ümber toimunud "ehmatusõnnetusega". Nimelt demonstreeris Lauri-nimeline Emmaste noormees minu ja mu laste peal julgust ning osavust, kihutades mootorrattal otse meie suunas. Olin lastega liivakasti ääres. Umbes 1 m kaugusel vankrist suutis ta ratta kõrvale keerata ja põrutas täie hooga vastu elektriposti. Ratas tegi koos ratturiga kukerpalli. Pauk läks meist imekombel mööda.

Niisiis käisin tihti aknast last piilumas. Ühel järjekordsel vankrikontrollil hakkas silma taevas suhteliselt aeglaselt liikuv, päikese käes helkiv metalne lennuriist. Kell oli täpselt 16.00. Avasin akna, et kuulda häält, mida lend peaks tekitama. Häält polnud. Pikemalt sundis objekti vaatlema tema haruldane välimus. Meie õhusõidukid paistavad lennul maast vaadatuna tumedatena. Too aga helkis heleda hõbeda taoliselt. Kujult oli ta ovaalne, kanamuna sarnane, ees mingi must terav moodustis. Nähtut võiks võrrelda helikopteriga, mis tagurpidi lendama pandud. Sõiduk hõljus tasasel rahulikul lennul üsna metsa kohal Emmaste poolt Kassari suunas. Kassari suunas seetõttu, et oli näha, kuidas objekt tegi kerge pöörde sinnapoole.

Esmalt käis mõte läbi, et tegu on luulupettega. Kutsusin oma nelja-aastase tütre tunnistajaks. Tüdruk hüüdis innustatult: "Oi! Ema, ma tahaksin UFO-ga kaasa sõita!" (Ta on nende olemasolust teadlik, käis koos meiega Raudsiku loengul) Natuke kõhe hakkas. Seejärel tormasin tuppa fotoaparaadi järele, siis õue, et jõuaks paar pilti teha. Õue peal oli meil ülal korteris elav Maret Stranberg, kelle tähelepanu ka lennuobjektile juhtisin. Ta arvas, et tõesti veider lendaja, täiesti hääletu. Hakkasin just pildistama , kui sõiduk kergesse pilvesumusse suundus. Oli järel vaid õrn tume plekk. Tegin paar klõpsu, tume plekk võttis rahulikult suuna Kassarile ja kadus silmist. Seejärel avastasin, et olin unustanud kauguse reguleerimata ... Lihtsalt viha tegi! Ju siis nii pidi minema. Püüaksin sõidutrajektoori käejoonise abil edasi anda.

Küllike Hiiemäe