kolmnurga kaudu pääsed
alustatud valiku juurde tagasi
d |devon| |diktüoneema| |diktüoneema argilliit|
e |eelkambrium|
g |genees| |geofüüsika| |geokronoloogia| |geoloogia| |geoloogiline kaart| |geoloogiline kaardistamine| |gneiss| |Gondvana| |gravelliit| |gravimeetria| |gravimeeter|
i |idavere lade| |Ilumetsa meteoriidikraatrid| |isotroopia|
j |juura| |jõhvi lade|
k |Kaali meteoriidikraatrid| |kambrium| |karbon| |karbonaatsed kivimid| |keila lade| |kivimeteoriit| | kivimid| |korrelatsioon| |kraater| |kriidiajastu| |kukruse lade| |kvarts| |kvaternaar|
m |maa geokronoloogia| |meteoor| |meteoorkeha| |meteoorne tolm| |meteoriit| |mineraalvesi| |moreen|
n |neogeen|
o |oandu lade| |ordoviitsium|
p |paleo| |paleogeen| |pangas| |perm| |planaarne| |porsumine| |purdkivim|
r |rakvere lade| |raudmeteoriit|
s |segameteoriit| |silur|
t |tektoonika| |terrigeensed kivimid| |triias|
v |vend|
ü |ürgaegkond|
kolmnurga kaudu pääsed
alustatud valiku juurde tagasi
Kasutatud kirjandus:
ehk proterosoikum, teine geoloogiline aegkond, algas 2600 mln. ja lõppes 600 mln. aastat tagasi. Aegkonna kestel tekkinud kivimid moodustavad proterosoilise ehk aguladekonna, mis asetseb kogu maakeral nooremate ladekondade all ja paljandub ulatuslikult kilpidel.
Valdavad on graniidid , gneissid, kristalsed kildad, kvartsiidid, marmorid, konglomeraadid ning purskekivimid, kõik tugevasti kurdunud (karjala kurrutus). Moondumata ja kurdumata settekivimeid leidub ainult vanadel platvormidel.
A-s oli meres juba suhteliselt rikkalik elustik, mis koosnes kõva skeletita organismidest. Aegkonna lõpus olid tõenäoliselt olemas kõik nüüdisselgrootute hõimkonnad. Kivististena on leitud lubivetikaid, radiolaare, foraminifeere, käsnade nõelu, meduuside jäljendeid, ussikäike, lülijalgseid.
Aguladekonnas paiknevad maailma suurimad rauamaardlad, neid on Venemaal (Krivoi Rog, Kurski magnetanomaalia, Karjala, Kasahstan), Skandinaavias, Hiinas, LAV-is, P-Am-s, (Apalatshid, Ülemjärve ümbrus); rohkesti leidub ehitus- ja ehiskive (nt. Karjalas kvartsiiti, graniiti ja marmorit ning Ukrainas labradoriiti).
Eestis kuuluvad aguaegkonda graniidid, gneissid, kristalsed kildad ja vulkaanilised kivimid aluskorda, liivakivid moodustavad pealiskorra vanima osa (vendi kompleksi);
(kr. amphibolos 'kahemõtteline, petlik' + lithos 'kivi' )tume keskmisekristalliline moondekivim; koosneb amfiboolist ja aluselisest või keskm. plagioklassist (päevakivi), tekib gabrode või dolomiitsete merglite moondel.
Amfiboliiti leidub koos gneissidega Karjalas, Koola poolsaarel, Uuralis jm., vähesel määral ka Eesti aluskorras ja rändkivide hulgas;
aine olek , mida iseloomustab aatomite või molekulide paigutuse korrapärasus ainult väga väikestes piirkondades (kuni 1 nm ulatuses); makroskoopiliselt on a. o-s aine täiesti isotroopne.
Amorfne olek on omane niihästi lihtsaile (klaas, sulatatud kvarts) kui ka kõrgmolekulaarseile ühendeile (kautshuk, kummi, vaigud, orgaaniline klaas);
(Edela Inglismaa Devoni krahvkonna järgi), vanaaegkonna neljas ajastu, algas u. 405+(-)10 ja lõppes u. 350+(-)10 mln. aastat tagasi; järgnes silurile ja eelnes kivisöeajastule;
Selle ajastu vältel kujunenud kivimid moodustavad devoni ladestu, mis tüüpilisel alal Lääne-Euroopas (Briti saartel, Belgias, Reini Kiltkivimäestikus) ja Ida-Euroopas jaguneb kuueks ladejärguks.
Devonis muutus oluliselt põhjapoolkera paleogeograafia. P-Am. ja Ida-Euroopa manner liitusid siluri ja devoni ajastu vahetusel üheks, Euroameerika mandriks. Nende ühinemispiirkonda tähistab Apalatshidest Skandinaavia mäestiku põhjaosani kulgev kaledoonia kurrutusvööde, seal tekkisid Kaledoonia mäed. Samal ajal tekkisid Sajaanid, Austraalia Alpid jmt.
Mäetekkele kaasusid mandrite üldine kerkimine ja üks Maa ajaloo ulatuslikemaid ookeanide taandumisi. Eriti suur oli maismaa ülekaal lõunapoolkeral: seal moodustasid suhteliselt kitsaste väinadega eraldatud mandrilaamad GONDVANA hiidmandri.
Merede pindala vähenemine ning maismaa pinnamoe suured erinevused põhjustasid äärmiselt kontinentaalse kliima, millega kaasnes laguunsette ning mandriliste liivakate ja savikate setete rohkus. Eriti ulatuslikke alasid kattis punasevärviline liivakivi, nn. old red. Hilises keskdevonis ja varases hilisdevonis tungis meri lühikest aega peale, kujunesid paksud rifilubjakivide ja kiltade lasundid ning madalaveelised lubjakad ja savikad setted.
Selleaegsed setted on Maa ajaloos vanimad, mis sisaldavad rohkesti taimede, pms. vetikalaadsete (nematofüütide) ja algeliste tüvendeostaimede (psilofüütide) jäänuseid. Ajastu keskelt pärineb juba ka koldade, osjade ja esimeste sõnajalgade jäänuseid. Jäänuste massilisel kuhjumisel tekkisid kivisöemaardlad (Teravmägedes, Timaani kõrgustikul).
Merd asustasid rohe-, mänd- ja punavetikad. Devonis tekkisid esimesed hulkjalgsed, putukad ja primitiivsed kahepaiksed. Varem tavalistest mereloomadest surid peaaegu täiesti välja graptoliidid ja trilobiidid, tunduvalt vähenes peajalgsete (nautiloidide) osa.
Selgrootutest loomadest olid arvukaimad karbid, teod, käsijlagsed ja lihtsad ammonoidid (goniatiidid). Selgroogseist elasid lõuatud rüükalad, kiir- ja vihtuimsed, kopskalad ja esimesed tõelised haid. Vihtuimseist arenesid tõenäoliselt maismaa neljajalgsed.
Devoni setteis on suuri nafta- (Ida-Euroopas ja P-Am-s), boksiidi-, rauamaagi ja soolamaardlaid ning mineraalvett.
Eesti oli devoni ajastul ekvaatori lähedal asuv ulatuslik järk-järgult vajuv nõgu, millesse kandusid Kaledoonia mägede ja Balti kilbi kulumissaadused. Ladestu suurim paksus on Eestis 448,5 m.
D. paljandub Põhja-Eestis pankrannikul ja jõgede orgudes. Kihi paksus küünub Loode-Eestis 6 m-ni, ida ja lõuna suunas õhem. D.on sapropeelkütus, mis sisaldab kuni 20% orgaanilist ainet, tuhasus keskm. 80%; d-i utmisel saadakse kuni 3% õli. Mineraloogiline koostis: pms. kvarts (50%), päevakivid ja illiit. Haruldaste elementide (Mo, V, Cu, Pb, Sr, Yb, Re ja teised) sisalduse ja kütteväärtuse tõttu ( kuni 1600 kcal/kg) on d. kaevandamist vääriv maavara. Oobolusfosforiidi lahtisel kaevandamisel võib d. suure püriidisisalduse tõttu puistanguis kergesti isesüttida;
Maakoore kivimite suurim absoluutse geokronoloogia põhjal tõesatud vanus on 3,5 ( teistel andmetel 3,8) mrd. aastat.
Üksikasjalikuma ajaliigestuse ja ja kivimite liigituse korral kasut. e-i mõiste asemel ürgaegkonna ja aguaegkonna mõistet;
Geofüüsika jaguneb maakoore füüsikaks, hüdrofüüsikaks ja meteoroloogiaks (atmosfäärifüüsikaks). Maakoore füüsika jaguneb omakorda gravimeetriaks, seismoloogiaks, magnetomeetriaks (õpetus Maa magnetismist), elektromeetriaks (õpetus Maa elektrist) ja radiomeetriaks (õpetus litosfääri radioaktiivsusest).
Hüdrofüüsika jaguneb merefüüsikaks (osa okeanoloogiast) ja mandrivete füüsikaks (osa hüdroloogiast). Meteoroloogia jaguneb dünaamiliseks meteoroloogiaks, maapinnalähedase õhukihi füüsikaks, aeroloogiaks, ionosfäärifüüsikaks, aeronoomiaks, aktinomeetriaks, atmosfäärioptikaks, atmosfääriakustikaks, õhuelektri õpetuseks, radio- e. tuumameteoroloogiaks ja sünoptiliseks meteoroloogiaks.
Geofüüsikaline uurimistöö põhineb laialdasel vaatlusjaamade ja observatooriumide võrgul, tal on suur rakenduslik tähtsus ilma ennustamises, maavarade otsimises, maavärinate uurimises, raadiosides ja navigatsioonis;
geoloogiline ajaarvamine, maakoore kihtide tekkimise järjekorra ja aja kindlaksmääramise süsteem ning sellega tegelev ajaloolise geoloogia haru.
Absoluutne geokronoloogia ehk ajaarvamine väljendab geoloogiliste sündmuste aega ja kestust ning kivimite vanust aastais. Aja määramiseks mõõdetakse uuritava objekti elementide radioaktiivsel lagunemisel tekkivate isotoopide hulka. Määrangud on seda täpsemad, mida noorem objekt on: uusaegkonna puhul (v.a. kvaternaariajastu) on täpsus u. +(-) 50 000 aastat, kesk- ja vanaaegkonna puhul +(-) 1 - 2 ja +(-) 5 mln. aastat.
Absoluutset ajaarvamist täiendab (ja on sellest nüüdisajal täpsemgi) suhtelina ajaarvamine ehk suhteline geokronoloogia, mis piirdub kivimkehade tekkimise järjekorra selgitamisega ja jätab geoloogiliste sündmuste absoluutse kestuse lahtiseks. Seejuures lähtutakse asjaolust , et maakoores kõrgemal asetsev kiht on madalamal asetsevaist noorem (kehtib kui lasumus on rikkumata või vähe rikutud).
Maakoore kihtide tekkimise järjekorda kujutab geoloogilise ajaarvamise ehk geokronoloogiline skaala. Suhtelise g. a-se ühikud (alanevas järjekorras, sulgudes ajaline vaste) on järgmised: ladekond (aegkond), ladestu (ajastu), ladestik (ajastik), ladejärk (ajajärk), lade (iga), vöö (välde);
mineraloogia uurib maakoore lihtsamaid koostisosi - mineraale.
geoloogia ja füüsika piiriteaduseks on kristallograafia
ja geofüüsika.
geoloogia ja keemia piiriteaduseks on geokeemia.
petrograafia uurib maakoore kivimeid, nende tekkimise ja arenemise
seaduspärasusi. stratigraafia selgitab maakoore kivimkehade vanuselist
järjestust, kasutades selleks paleontoloogia uurimistulemusi.
dünaamiline geoloogia uurib geoloogilisi sise- ja välisjõude,
mille mõjul maakoore koostis, ehitus ja pealispinna reljeef pidevalt
muutuvad.
Sellest on arenenud iseseisvaid teadusharusid, ngu seismoloogia,
vulkanoloogia, glatsioloogia jt. Eriti tuleb nimetada tektoonikat, mis
uurib maakoore kivimkehade lasumiskujusid ning nende tekkimise ja arenemise
seaduspärasusi. Tektoonika osa, mis käsitleb noori tektoonilisi
vorme ja liikumisi, on tuntud neotektoonikana.
Ajaloolise geoloogia osi on paleogeograafia;
maakaart, millel on kujutatud mingi maakoore osa geoloogiline ehitus ja kivimite paiknemine. G. k-de vormistus on rahvausvaheliselt ühtlustatud: kivimeid kujutatakse leppemärkidega (kasut. pms. värve, viirutusi, täht- ja arvindekseid), geoloogiliste struktuuride piire, tektoonilisi rikkeid jms. erisuguste joontega.
G. k-di juurde kuuluvad legend ning lasumust kujutavad geoloogilised läbilõiked ja tulbad. G. kaarte jaotatakse ülevaatekaartideks (mõõtkava 1:1 000 000 või väiksem), väikesemõõtkavaliseks ( 1 : 1 000 000 ja 1 : 500 000), keskmisemõõtkavaliseks ( 1 : 200 000 ja 1 : 100 000) ja suuremõõtkavaliseks ehk detailsteks kaartideks (mõõtkava 1 : 50 000 või suurem).
Sisu järgi eristatakse aluspõhja-, pinnakatte-, tektoonika-, hüdrogeoloogilisi, maavarade jm. kaarte. Trükis on avaldatud Eesti aluspõhja (1980) ja pinnakatte kaart (1981), mõlemad 1 : 400 000;
koosneb väli- ja kameraaltöödest. Välitöödel läbitakse uuritav ala mitmes sihis, kirjeldatakse paljandeid, rajatakse kaevandeid ja puurauke, uuritakse kivimite koostist, geneesi, vanust, lasumisviisi maavarade leidumise võimalusi, tehakse geomorfoloogilisi ja hüdrogeoloogilisi vaatlusi, rakend. aero-kosmo (kaugseire-) meetodeid ning geofüüsikalisi meetodeid. Andmed kantakse välipäevikusse ja välikaardile.
Kameraaltööde hulka kuuluvad laboratoorne kivimite määramine, välitööandmete üldistamine, geoloogiliste kaartide, nende juurde kuuluvate seletuskirjade ja tööaruande koostamine ning trükivalmis seadmine.
Eesti keskmisemõõtkavaline kaart on lõpetatud.
(sks), geol. kvartsist, päevakivist ja ühest või mitmest tumedast alumosilikaatsest mineraalist (vilgust, amfiboolist, pürokseenist) koosnev moondekivim. Erineb graniidist vöölise või kildalise struktuuri poolest. Ortogneissid tekkivad tardkivimite, paragneissid settekivimite ümberkristalliseerumisel kõrge temperatuuri ja ühesuunalise rõhu korral.
Rohkesti gneissi sisaldavad Balti kilbi (ka Eesti aluskorra) vanimad kivimid. Eestis on aga gneissi palju ka rändkividena.
(India kohanime järgi), aguaegkonna lõpust keskaegkonna alguseni eksisteerinud suur lõunapoolkera manner, mis hõlmas praeguse L-Am, (v.a. Andid) ja Aafrika, Austraalia (v.a. Austraalia Alpid) ja Antarktise ning Araabia ja Hindustani poolsaare.
Keskaegkonnas tükeldus Gondvana iseseisvaiks mandripangasteks,
nende üksteisest eemaldumise tagajärjel kujunesid praegused lõunapoolkera
mandrid ja neid eraldavad ookeanid.
tsementeerunud kruus;
Raskusjõu kõravalekaldumist normaalraskusjõust
nimet. raskusjõu anomaaliaks; et viimase põhjustab massi
ebaühtlane jaotus maakoores, siis võimaldab selle tundmine
kindlaks teha kivimite tiheduse jaotuse. Raskuskiirenduse mõõtmise
tulemused kantakse gravimeetrilisele kaardile isoanomaalidena, mis ühendavad
ühesuguse anomaaliaga punkte.
Gravimeetria uurimistulemusi rakendatakse Maa kuju määramisel,
maavarade otsimisel jm.
Eestis töötab gravimeetriajaam raskusjõu lühiajaliste
muutusste registreermiseks;
Otstarbe järgi eristatakse aero- ja meregravimeetreid ning gravimeetreid kindlal alusel mõõtmiseks. Vastavalt mõõtesüsteemi ehitusele on gravimeetrite täpsus 10-6 - 10-7 m/s2 (10-4 - 10-5 GI), statsionaarsel mõõtmisel kuni 10-8 m/s2 (10-5 GI);
Olulised paljandid: Humala. Peetri, Aluvere ja Vasavere paljand.
Idavere lademe vanemad kihid koosnevad heledaist tugevaist lubjakividest,
nooremais kihtides on ülekaalus savikad lubjakivid ja neis on metabentoniidi-
ja kukersiidivahekihte. Iseloomulikud kivistised on trilobiidid, käsijalgsed
ja käsnad; lademest on leitud Eesti aluspõhja vanimad korallid.
Lademe lubjakivi on kasutaud tsemenditootmisel (Kunda), kohati ka
ehituskiviks;
Ilumetsa kraatrid on vanemad kui 2000 aastat. Ehituselt sarnanevad
nad tüüpiliste meteoriidikraatritega, kuid meteoriidikilde pole
neist leitud.
Ilumetsa on raudteepeatus Tartu ja Petseri vahel, 66 km Tartust,
kuulub Põlva maakonda Veriora valda. Kraatrid asuvad Ilumetsa raudteepeatusest
1-2 km lõunas, Kahkva metskonna Sügavhaua vahtkonnas.
Juura maismaa taimeriigis domineerisid paljasseemnetaimed (hõlmikpuud, bennetiidid, palmlehikud) ja sõnajalad.
Vee-elustikus oli ammoniitide kõrgaeg, rohkest oli ka karpe, tigusid, merisiilikuid, ränikäsni ja koralle.
Selgroogsetest arenesid liigirohkeiks roomajad, neid elutses nii maismaal, vees kui ka õhus. Ilmusid esimesed linnud (arheopterüks), merikrokodillid ja -kilpkonnad;
Aluverest on leitud maailma vanimate merisiilikute kivistisi.
Olulised paljandid: Harju-Madise, Humala, Peetri, Alliku, Pääsküla, Aluvere ja Jõhvi paljand. Jõhvi lademe lubjakivi tarvitati varemalt tsemenditööstuses, kohati põletati sellest ka lupja;
)
)
Kraatris asub Kaali järv, mille läbimõõt
on veeseisust olenevalt 40 - 60 ja süg. 1 - 6 m.
Kõrvalkraatrid
(diam. 12-39 m, süg. 0,9-4m) paiknevad peakraatrist edelas ja kagus;
neist on leitud peeni raudmeteoriidi kilde.
)
Kaali meteoriidikraatrid tekkisid u. 3500 aastat tagasi ida suunast langenud hiiglasliku raudmeteoriitide saju kokkupõrkamisel maapinnaga. Saju kogumass võis olla kuni 1000 tonni ja meteoriitide kiirus põrke hetkel kuni 20 000 m/s. Kaali meteoriitide kraatreid kirjeldas esimesena 19. saj. algul J.W.L.v.Luce, nende meteoriitse päritolu tõestas I.Reinwald 1927.a. Aastast 1955 jätkas kraatrite uurimist A.Aaloe, kes tegi kindlaks aluspõhjakivimite ulatusliku purustusvööndi ning liigitas kõik kraatrid löögi-purustuskraatriteks.
Tänaseks on Kaali kraatrite piirkonnast kogutud kilde 2,5 kg. Enamasti on need siiski väikesed 0,5 - 2 g piires. Suurim leid kaalus pärast roostekoorikust puhastamist 28,2 g. Nad on mitmesuguse kujuga, konarliku pealispinna ja teravate murdeservadega, sageli lõhedest korrapäratult läbitud ja lagunevad neid pidi kergesti. Need on oktaedriidse struktuuriga tüüpilise raudmeteoriidi tükikesed.
)
)
)
)
)
)
)
Peakraatri arheoloogilistel kaevamistel 1976-79 avastas V.Lõugas selle kirdeküljel 7. - 6. saj-st eKr. pärit kindlustatud asula. Saadi ka 3. - 4. saj-st pärinevaid leide. Arvatavasti meie ajaarvamise alguses ümbritseti kraatrivall u. 470 m pikkuse ja kuni 2,8 m paksuse raudkivimüüriga.
Geoloogilise kaitsealana ( 4,8 ha ) aastast 1959, aastast 1979 suurendati seda 50 ha-ni: kraatrite lähedusse ehitatud paviljonis on kaitseala tutvustav näitus;
)
Mäetekkeprotsessid avaldusid pms. Siberi ja Kasahstani laama piires, aga kõikuvliikumised hõlmasid kõikide mandrite äärealasid ja nende tagajärjel kujunesid seal madalad shelfimered. Neist suurimad olid Siberi, Hiina ja Euroopa ääremered, seal ladestus liiva, savi ning vetik- ja arheotsüaatlubjakive.
Lõunapoolkera mandrid moodustasid ühtse GONDVANA hiidmandri, selle piires (India mandril) ja Siberis tekkis kuuma kuiva kliima tõttu rohkesti soolasisaldavaid laguunisetteid. Praeguse Salairi mäestiku ja Austraalia idaosa kohal kuhjus vulkanismi tagajärjel tufi ja laava lasundeid.
Kambriumi taimestikus olid ülekaalus merevetikad. On kindlaks tehtud ka algelise maismaataimestiku olemasolu.
Loomastikus olid peamised veeselgrootud: trilobiidid (nn. esimene trilobiitide fauna: Olenellus, Olenus, Paradoxides, Agnostus), lukuta käsijalgsed, arheotsüaadid, (surid välja kambriumi keskpaiku), meduusid, ussid, okasnahksed.
Ajastu lõpus ilmus arvat. ka selgroogsete eellasi.
Olulisemad k-i maavarad on nafta (Lääne-Siberis), ja fosforiidid (Kasahstanis). K-i setteid on liivakividena ja savidena ka Eestis, need avanevad paekalda alumises osas.
Kambriumi savi kasutatakse tellise- ja keraamikatööstuses.
Maakoore laamade liikumise tagajärjel vanaaegkonna keskel eksisteerinud Paleo-Tethyse ja Uurali ookean ahenesid. Ürgmandrid lähenesid üksteisele ja selle tagajärjel tekkisid nende servaaladel - Kesk-Eoroopas, Uurali ja Tjan-Shani alal, Sise-Aasias, Ohhoota mere rannikul ja Apalatshide alal - mäestikud (hertsüünia kurrutuse sudeedid ja astuuri faas).
Lõunapooluse piirkonnas asetsenud GONDVANAST johtus ulatuslik mandrijäätumus, mille jälgi ilmneb L-Am-s, Indias, Aafrikas ja Ida-Antarktikas praegugi.
Valdavalt oli karboni kliima soe ja niiske, see soodustas taimestiku arenemist ning kivisöelasundite tekkimist, eriti P-Am, Euroopas, Siberi, Kasahstani ja Hiina mandri äärealadel, mida meri maakoore vajumise tõttu korduvalt üle ujutas. Tekkinud söekihtkonna kogupaksus küünib 10 - 12 km-ni ja maardlad (Walesis, Ruhris, Shlaskis, Donbassis ja P-Am-s Apalatshides) kätkevad üle 50% maailma söevarust.
Muudest karboni maavaradest on tähtsad raua- ja vasemaak (Kes-Euroopas, Uuralis, Tjan-Shanis, Altais, Kasahstanis), kromiit, plaatina (Uuralis), nafta ja maagaas(Volgamaal). Moodustus ka rohkesti karbonaatseid kivimeid (korall-, krinoid-, fusuliinlubjakivid).
Ajastu kestel kujunenud kivimid moodustavad karboni ladestu;
Taimestikus oli juba kujunenud vöötmelisus: eristusid troopiline vestfaali floora ning kaks parasvöötme floorat - tunguusi (põhjapoolkeral) ja gondvana taimestik (lõunapoolkeral). Põhilised taimed olid hiidosjad (kalamiidid), hiidkollad (lepidodendronid, sigillaariad), puukujulised sõnajalad ja kordaiidid.
Loomastikule oli iseloomulik maismaaselgroogsete hoogne areng ja rohkus; eriti palju oli algelisi kahepaikseid (stegokefaale), ilmusid roomajad: meredes oli kõhrkalade (hailaadsete) kõrgaeg.
Selgrootuist oli kõige rohkem foraminifeere, goniatiite, käsijalgseid, mereliiliaid ja -siilikuid, õisloomi, karpe ja tigusid;
Maismaal arenesid kiiresti putukad, nt. hiigelkiilid, ilmusid ämblikulaadsed ja hulkjalgsed;
Lubjakivid on tekkelt kas organogeensed või kemogeensed; nad
on moodustunud veekogu põhja settinud lubimudast, milles leidub
organismide lubiskelette ja savi.
Dolomiidid võivad olla kas kemogeensed või tekkida
lubjakivide dolomiidistumisel (sekundaarsed dolomiidid)
Karbonaatseid kivimeid kasutatakse laialdaselt: puhast lubjakivi
ja dolomiti ehituses, lubja põletamiseks, metallurgias, suhkrutööstuses.
Merglit tsemenditööstuses
Marmorit ehituses ja raidkunstis.
Pudedat lubjakivi ja merglit põldude lupjamiseks.
Magnesiiti sisaldavaid kivimeid keemiatööstuses.
Eestis moodustavad lubjakivid ja dolomiidid pealiskorra olulise
osa, paljanduvad peamiselt Põhja- ja Kesk-Eestis;
keskordoviitsiumi Viru seeriasse Caradoci ladejärku kuuluv lade Baltimaadel, Jõhvi ja Oandu lademe vahel; paksus Eestis 2 - 25 m. Paikneb kogu Eesti alal, avaneb Põhja-Eestis. Paljandid Ristna neemel, Vasalemma uues karjääris, Keila paemurrus ja Pääskülas.
Lademe alumine osa koosneb ühtlastest savikatest lubjakividest, ülemises osas on poolkarpja murdega lubjakivid ja tsüstiidlubjakivid.
Tihedamad lubjakivierimid sobivad lubja põletamiseks, killustiku valmistamiseks ja ehitusmaterjaliks;
peamiselt silikaatidest (pürokseenid, oliviin) koosnev meteoriit. Enamik kivimeteoriite sisaldab korrapäraseid silikaatsest ainesest kerakesi (kondrid) ja nikkelraua teri. Kivimeteoriidid on arvukaim meteoriitide klass;
)
Kivimid jaotatakse tekkimisviisi järgi 3 rühma:
Kivimikehad võivad lõheneda eraldisteks; eristatakse
näit. sammasjaid (basaltides), madratsitaolisi (graniitides), ja kerajaid
(mõnedes vulkaniitides) eraldisi.
Kivimite värvus, tihedus, poorsus, kõvadus jm. omadused
sõltuvad nende mineraloogilisest ja keemilisest koostisest, struktuurist
ja tekstuurist.
Kivimite uurimisel kasutatakse peale geoloogiliste meetodite peamiselt
keemilist, mikroskoopilist, röntgenstruktuuri- ja termilist analüüsi.
Magmakivimid ja moondekivimid moodustavad u. 95% maakoorest. Settekivimeid
leidub peamiselt maakoore pindmises osas (harilikult mõne km sügavuseni),
kus nende osatähtsus ulatub 75%-ni.
Eestis moodustavad settekivimid kogu pealiskorra, kuna magmakivimid
ja moondekivimid paiknevad arhaikumis ja proterosoikumis tekkinud aluskorras.
Geoloogiliste protsesside tagajärjel tekkinud kivimeid eristatakse
tehiskividest.
Kivimite teket, koostist, ehitust ja muutumist uurib petrograafia.
Settekivimeid uurib litoloogia;
)
Kriit jaguneb vara- ja hiliskriidiajastuks. Ajastu setteid leidub kõigil mandreil ja laialdaselt ka tänapäeva ookeanide põhjas. K-l jätkus Pangaea hiidmandri (eriti selle löunaosa) lagunemine. Ajastu lõpuks olid üksteisest eraldunud kõik lõunapoolkera mandrid.
K. esimene pool oli suhteliselt maismaaline. Mandritel kuhjus kivisütt sisaldavaid liivu ja savisid. Hiliskriidis, Maa ajaloo ühe suurima merepealetungi vältel ujutusid Põhja-Aafrikas, Lõuna- ja Kesk-Euroopas, Aasias (Lääne-Siberis, Kesk-Aasias, Lähis-Idas), Ameerikas ja Austraalias üle hiigelpiirkonnad; suurtel aladel settisid lubimudad, moodustusid kriidi- ja merglilasundid.
Vara- ja ka hiliskriidi lõpus toimunud kurrutustel moodustusid Aasias Kamtshatka ja Sihhote-Alini mäestik, Ameerikas Kaljumäestik, Sierra Nevada ja Andide keskahelik.
Kriidi mereelustikus olid selgrootute hulgas ülekaalus peajalgsed (ammoniidid, belemniidid), meresiilikud ja karbid, tekkisid pelaagilised foraminifeerid (nt. globigeriinid), kalade hulgas said valdavaks luukalad.
Maismaal jätkus suurte roomajate kõrgaeg (nt. Tyrannosaurus, Mesosaurus, Iguanodon, Ceratopsis), lindudest olid olemas hammastega ürglinnud.
Ajastu lõpus ilmusid esimesed imetajad.
Taimestikus valdasid k. keskpaigani palmlehikud, hõlmikpuud, okaspuud ja sõnajalad, ajastu teisel poolel tõrjusid kiiresti arenevad katteseemnetaimed need tagaplaanile.
K. lõpus hääbus hulgaliselt loomaliike: kadusid suured roomajad, ürglinnud, ammoniidid ja peaaegu kõik belemniidid.
Kriidi kivimeis leidub naftat ja maagaasi (USA-s, Mehhikos, Põhjamere põhjas, Lääne-Siberis, Pärsia lahe piirkonnas, Liibüas), kivi- ja pruunsütt (Taga-Baikalimaal, Mongoolias, USA-s), metallimaake (Kaug-Idas, Kirde-Siberis, Kordiljeerides), fosforiiti (Venemaal, Prantsusmaal), kivi- ja kaalisoola, lubjakive, kriiti.
Eestis kriidiajastu setteid ei ole;
Olulised paljandid: Paldiski, Humala, Peetri, Harku (paemurrud) ning Ubja, Küttejõu, Kohtla ja Viivikonna (karjäärid). Lademe paksus suureneb läänest itta (6,4 - 13,5 m).
Valdavad on muguljad sinakashallid savikad lubjakivid, milles leidub bituminoosse lubjakivi ja kukersiidi (põlevkivi) vahekihte. Viimased on paksemad Ida-Eestis, kus 6 paksemat (kihid A-F, kogupaksus kuni 3,2 m) kaevandatakse. Lõuna pool koosneb lade savikaist rikkalikult püriidistunud detriiti sisaldavaist lubjakividest, milles on ooliitseid vahekihte.
Kukruse lademes on rikkalikult kivistisi (kokku u. 350 liiki): trilobiite, käsijalgseid, tigusid, sammalloomi, okasnahkseid;
(sks. Quarz), mineraal SiO2. Kvartsi rühma kuulub vähemalt 11 ehituselt ja kristallistruktuurilt erinevat erimit. Püsivaim ja olulisim kivimeid moodustav kvartsierim on beetakvarts; kõvadus 7, tihedus 2,65 Mg/m3, kristallid on harilikult kuuetahulise prisma ja kuuetahulise püramiidi kombinatsioonid.
Hinnaline poolvääriskivi (ametüst, moorion, mäekristall, suitsk, tsitriin).
Kvartsi kasutatakse klaasi valmistamisel (kvartsklaas), optikas, raadiotehnikas (piesoelekter),kosmoseuuringuis jm.
Peitkristallilisi erimeid kasutas (kaltsedon) kiviaja inimene tööriistade valmistamiseks ja tule saamiseks. (ränikivi).
Välgulöögi mõjul võib kvartsirohkeis kivimeis ja setteis tekkida looduslik kvartsklaas (fulguriit);
(lad. quaternarius 'neljast koosnev'), ka antropogeen, Maa noorim geoloogiline ajastu, uusaegkonna kolmas ajastu, algas (erinevate hinnangute järgi) 0,6 - 2 milj. aastat tagasi. Kvaternaaris kujunenud kivimid moodustavad kvaternaari ladestu;
Paleoklimaatiliselt jagatakse kvaternaari pleistotseeniks ja holotseeniks
(viimased 10 000 aastat). Ajastut iseloomustab mandrijäätumus
(jääaeg), mis oli eriti ulatuslik põhjapoolkeral (haaras
suure osa selle parasvöötmest) .
Kvarternaari kliima on perioodiliselt muutunud, mistõttu
jääajad on vaheldunud jäävaheaegadega. Arvamused kvaternaari
jäätumiste arvu kohta on erinevad (1 - 12); enamik uurijaid peab
tõenäoseks 3 - 5 jäätumist. Maksimaalse jäätumise
(rissi, dnepri) ajal katsid liustikud u. 3 korda suuremat ala kui nüüdisajal.
Jäätumisalasid katavad liustiku-, liustikujõe- ja jääpäisjärvesetted
( moreen, liiv, kruus, viirsavi), mis moodustavad otsamoreene, oose, mõhnu
jm. pinnavorme.
Jäätumisest puutumata aladel (periglatsiaalne vöönd)
on iseloomulik löss.
Perioodilised kliimamuutused on mõjustanud maailmamere taset,
kõikumine (eustaatilised liikumised) on ulatunud kuni 200 m-ni;
meretaseme kõikumine koos maakoore neotektooniliste liikumistega
on põhjustanud transgressioone ja regressioone. Eriti (kuni 2000
m) on kvaternaaris kerkinud alpi kurrutuse alad; kerkimisega kaasnes elav
seismiline ja vulkaaniline tegevus.
Suhteliselt kiiresti kerkivad ka kunagised jäätumiskeskused,
näit. Skandinaavia poolsaare keskosa (kuni 10 m saj-s).
Pleistotseeni floora ei erinenud oluliselt nüüdisaegsest,
aga selgroogsete faunas oli pleistotseeni algul veel rohkesti neogeeni
loomi (näit. mõõkhambuline tiiger, hipparion), kes elasid
koos kvaternaarile eriomaste, kuid tänapäevaks väljasurnud
liikidega (näit. mammut, karvane ninasarvik, koopakaru).
Kvaternaaris on arenenud inimene.
Olulised maavarad on liiv, kruus, savi, turvas, järvelubi,
tervismuda, ooker, guaano. Jõesetteis on tekkinud ka metallide (kuld,
plaatina) ning teemandi puistmaardlad;
(kr. meteoros"õhus hõljuv"), ka lendtäht. astr.
optiliste, akustiliste, elektriliste jm. nähtuste kompleks, mille
põhjustab planeetidevahelisest ruumist Maa atmosfääri
tungiv meteoorkeha. Enamiku meteoore tekitavad alla 1 cm-se läbimõõduga
meteoorkehad 130-70 km kõrgusel Maa pinnast.
Meteoor ilmub hetkel, mil meteoorkeha frontaalpind on õhu
molekulide löökide tagajärjel kuumenenud to -
ni 1800 - 29 000 oC ning algab intensiivne aurustumine ja pihustumine.
Õhu molekulide ja meteoorkehast eraldunud molekulide kokkupõrkamine
põhjustab nende lagunemist aatomiteks ning aatomite ergastumist
ja ioniseerumist millega kaasneb helendamine.
Meteoori heledus ja kestus (sekundi murdosast u. 10 sekundini) oleneb
meteoorkeha kiirusest ( 11-73 km/s) ja massist. Meteoori näivat heledust
hinnatakse tähesuurustes; eristataks teleskoopilisi meteoore (heledus
alla +6m ), harilikke meteoore (+6m kuni -4m ) ja boliide (üle -4m
).
Meteoorid kaovad meteoorkeha täieliku aurustumise (kiired meteoorid)
või kiiruse vähenemise tõttu (aeglased meteoorid). Viimasel
juhul säilib osa meteoorkehast, mis langeb meteoriidina Maa pinnale.
Aastatel 1924-44 uuriti meteoore ka Tartu tähetornis (E.Öpik);
)
Päritolult eristatakse komeetide tuumade lagunemisel tekkinud meteoorkehi (väga haprad ja kobedad, tihedus 0,3-1 Mg/m3 , tekitavad meteoorivoole ja enamiku juhuslikke e. sporaadilisi meteoore) ja väikeplaneetide vööndist pärinevaid meteoorkehi (kompaktsed, tihedus 2,2-8 Mg/m3 , tekitavad väikese osa juhuslikke meteoore). Umbes 85% meteoorkehi liigub planeetidega ühes suunas;
)
(kr.), planeetidevahelisest ruumist Maale langenud tahke keha, atmosfääri läbinud meteoorkeha jääk. Eristatakse raud-, sega- ja kivim-e. M-de mass küünib sajandikust g-st tuhandete tonnideni. ( Näiteks Arizona kraatri tekitanud m-i mass oli arvatavalt 63 000 t.).
)
Suured, mitmetonnise massiga m-d harilikult killunevad maapinaga põrkudes ja tekitavad m-i läbimõõdust palju suurema koonilise lohu, nn. löögikraatri, mida ümbritseb vall. Vt. näiteks Kaali meteoriidikraatrid
Hiidmeteoorkehad (mass üle 100 tonni) läbivad atmosfääri
harilikult kosmilise kiirusega ja tekitavad põrkel oma suure kineetilise
energia tõttu plahvatades plahvatuskraatri.
M-d koosnevad põhiliselt raua ja nikli sulameist või
silikaatidest (oliviin, pürokseenid jt.) Nende pinda katavad atmosfääri
läbimisel tekkinud sulamiskoorik ja madalad lohukesed - regmaglüptid.
Enamik meteoriite pärineb väikeplaneetide vööndist.
Maale langeb aastas u. 1000 m-i, keskm. 300 a jooksul 1-2 hiidmeteoriiti.
Meteoriidi langemisega kaasneb optilisi, akustilisi jm. nähtusi (boliid,
meteoor). Teadust meteoriitidest nimetatakse METEORIITIKAKS. See uurib
meteoriitide teket, koostist, ehitust ja füüsikalisi omadusi
ning nähtusi, mis kaasnevad meteoriitide langemisega ja vastu Maa
pinda põrkamisega ( näit. m-de löökidest tekkinud
maapinnavorme ja muutusi kivimeis). Vt. ka tektiidid.
suurimaid meteoriidikraatreid maailmas
Langemiskoht Riigi nimetus Läbimõõt (m) Sügavus (m) Manicouagan Kanada 65 000 - Clearwater Kanada 20 000 - Bosumtwi Gaana 10 400 350 Kentland USA 6 000 - Ungava Quebec Kanada 3 400 360 Arizona USA 1 186 180suurimaid meteoriite maailmas
Langemiskoht Riigi nimetus Mass (kg) Tüüp Hoba Namibia 60 000 raud Cape York Gröönimaa 31 000 raud Bacubirito Mehhiko 27 000 raud Port Orford USA 10 000 sega Sihhote-Alini Venemaa 1 745 raud Norton County USA 1 000 kivimineraalvesi
ka ravimineraalvesi, tervisevesi, põhjavesi, millel on mineraalsoolade, gaaside, mikroelementide jms. rohke sisalduse vm. omaduste (radioaktiivsus, happesus) tõttu ravitoime.
Eristatakse süsinikdioksiidi-, raua-, broomi- ja joodirikkaid, sulfiidseid jm. m-i. Peale süsinikdioksiidi võib mineraalvesi sisaldada gaasilist lämmastikku või metaani.
Mineraalvett tarvitatakse joogiks (sh. lauaveena), vanni-, basseini- ja dushiveena. Joogiks tarvitatakse süsinikdioksiidi, sulfiide ja kloriide sisaldavat (seedeelundite, sapi- ja kuseteede, maksa- ja neeruhaiguste ning ainevahetushäirete korral) ja rauarikast mineraalvett (kehvveresuse, menstruatsioonihäirete jm. korral).
Joodi- ja broomirikast vett kasutatakse nii joogiks kui ka vanniveena (ateroskleroosi, mõningate südamehaiguste, hüpertooniatõve kergemate juhtude, liigesehaiguste jm. raviks).
Maailma tuntuimad mineraalveed on:
(pr. moraine), liustikuga edasikantav, hrl. sorteerumata ning ümardumata osadest koosnev kivimai ja liustikusete. Tekib liustikule varisenud või liustiku jääkünde tagajärjel sattunud murendist, mida jää liikudes pidevalt peenendab.
Liikuvail liustikel eristatakse pinna-, põhja- ja sisemisi moreene. Moreeni lõimis, kivimiline koostis, värvus ja muud tunnused olenevad eeskätt aluspõhjakivimeist.
Moreenidel paiknevad Eesti viljakamad põllumaad;
(morfo + kr logos 'õpetus'), kujuõpetus.
(kr.), uusaegkonna teine ajastu, järgnes paleogeenile ja eelnes kvaternaarile, algas 23+(-)1 mln. aastat tagasi, ketis u. 22 mln. aastat. Termini võttis 1853a. kasutusele Austria geoloog M.Hoernes. N. jaotatakse miotseeniks ja pliotseeniks, nende jooksul omandas Maa tänapäevase ilme.
Toimus alpi kurrutuse peafaas, mil kujunesid nüüdisaja suurimad kurdmäestikud (Alpi-Himaalaja vööndis ja Vaikset ookeani ümbritseval alal - Ida-Aasias, Malai saarestikus, Kordiljeerides). Kerkeliikumine toimus ka vanemais mäestikes (Tjan-Shanis, Altais, Sajaanides, Verhojanski mäestikus) ja platvormidel (Ida-Aafrika kiltmaal, Baikalimaal).
Maakoores tekkisid sügavad alangud, kus paiknevad Punane meri ja Surnumeri ning Baikali, Tanganjika, Malawi, Turkana ja Mobutu Sese Seko järv. Mäetekkega kaasnes tugev vulkaaniline tegevus. Tekkisid Kljutshevskaja Sopka, Fudzhijama, Ararat, Elbrus, Kilimandzharo, Keenia jt. vulkaanid.
Mandrite ja merede piirjooned muutusid tänapäevaste sarnaseks, ainult Põhja-Jäämere piirkonnas oli maismaa palju laiaulatuslikum. Beringi väina piirkonnas säilis Euraasia ja P-Am. vaheline ühendus. Vene tasndiku lõunaosas ja Turkestanis ning Krimmi, Kaukasuse ja Kopetdagi mäestiku eelsel alal laius suur sisemeri - Paratethys.
Neogeeni ladestus on valdavad sisemere- ja järvesetted karplubjakivid, savid, liivad. Jõetasandikel tekkis pruunsüsi (P-Am-s., Lääne-Euroopas, Kaug-Idas). Mägede-eelses ja -vahelistes nõgudes kuhjus suures paksuses jämedateralisi purdsetteid (konglomeraate, liivu). Nendega seonduvad tähtsad naftamaardlad (Lähis-Idas, Kaspia mere ümbruses, Karpaatides, Kesk- ja Lõuna-Am-s, Myanmaris ja Indoneesias).
Magmaliste tardkivimitega on seoses suured vase-, plii-, tsingi-, molübdeeni-, volframi- jmt. maardlad (Vahemere geosünklinaadis).
Neogeeni kliima, taimestik ja loomastik sarnanesid üldjoontes nüüdisaegsetega, kuid miotseenis oli soojem: Lõuna-Euroopas kasvasid nt. palmid, mirdid, mammutipuud ja sooküpressid. Pliotseenis tekkisid tänapäevased taimkattevööndid (peale tundravööndi).
Maismaaselgroogsete hulgas suurenes kiskjaliste, kabjaliste ja londiliste osatähtsus. Ilmusid ahvid, karud, hüäänid, koerad, ninasarvikud, sead, lambad, veised, kaelkirjakud, jõehobud, mastodonid. Miotseeni lõpus ilmusid ka hominiidid.
Eestis neogeeni setteid ei ole;
varem Vasalemma lade, Ida-Euroopa platvormil keskordoviitsiumi Viru seeria eelviimane lade, lasub Keila lademel, teda katab Rakvere lade; paksus Eesti alal 0,4 - 10 m. Avaneb kitsa vööndina Põhja-Eestis;
Olulisemad paljandid on Padise, Vasalemma ja Vääna jõe ümbruses ning Oandu jõe kaldal (viimasest pärineb lademe nimi). Loode-Eestis koosneb O.l. jämedateralisest tsüstiidlubjakivist või biohermsest lubjakivist (Vasalemma kihistu ülaosa), mujal savikatest lubjakividest, merglitest ja savidest (Hirmuse kihistu).
Olulisemad on okasnahksete , lubivetikate, sammalloomade ja käsijalgsete ning Eesti vanimate tabulaatide ja stromatopooride kivistised.
Lademe tsüstiidilubjakivi on kasutatud põletamiseks ja ehituskivina (Vasalemma marmor), praegu kasutatakse seda põhiliselt killustukuna;
(vanakeldi hõimu lad. nime Ordovices järgi), vanaaegkonna teine ajastu; algas 480+(-)15 mln. aastat tagasi, kestis u. 45 - 50 mln. aastat, järgnes kambriumile ja eelnes silurile; O-i nimetuse võttis 1879.a. kasutusele C.Lapworth, eraldades ta silurist.
Ajastu kestel kujunenud kivimeid käsitletakse o-i ladestusena. O-i tüüpala on Lääne-Inglismaa ja Wales. Praegused lõunapoolkera mandrid moodustasid o-is ühtse hiidmandri GONDVANA, praeguse Euraasia lahus paiknevaid osi (Euroopat, Siberit, Kasahstani, Hiinat) ning P-Am-t eraldasid üksteisest Paleo-Atlandi, Paleo-Tethyse, Aasia ja Paleo-Vaikne ookean.
O-s olid mandrid väga madalad ja kaetud suurte epikontinentaalsete meredega, eriti tolleaegses troopikavöötmes paiknenud P-Am, Euroopa ja Siber. Madalail mandreil oli erosioon nõrk, seetõttu ladestusid meredes valdavalt savid ja lubimudad, mis hilisemal moondel kujunesid lubjakivideks ja savikiltadeks.
Apalatshides ja Tjan-Shani põhjaosas moodustusid o-i lõpus kõrged mäestikud (kaledoonia kurrutus), mille naabruses tekkis liivakive ja konglomeraate. Vulkanismipiirkonnad olid Uural, Wales, P-Am, ja Austraalia idaosa, seal kuhjusid laava tufilasundid; veealuse vulkanismi tagajärjel tekkisid jaspised ja ränikildad. Mereline ja soe kliima soodustas karbonaatste setete teket.
O-i lõpus oli praeguse Aafrika ja L-Am. aladel ulatuslik mandrijäätumine, millega kaasnes järsk meretaseme langus (ilmneb ka Eesti geoloogilistes läbilõigetes).
Taimedest kasvasid o-s merevetikad ja veepiiril algelised maismaataimed.
Selgrootute mereorganismide hulgas olid tähtsamad trilobiidid, käsi- ja peajalgsed ning graptoliidid. Ajastu keskel ilmusid vanimad korallid (tabulaadid, heliolitoidid, rugoosid), stromatopoorid ning merisiilikud (botriotsiidaris), ladestust on leitud esimeste selgroogsete (lõuatute) kivistisi.
O-i setetes leidub P-Am-s naftat ja maagaasi, Ida-Euroopa platvormi loodeosas (valdavalt Eestis) fosforiiti ja põlevkivi.
Estis avanevad o-i setted valdavalt Põhja-Eesti pangal ja sellega piirnevas 40 - 50 km laiuses vööndis ning Hiiumaa põhjaosas ja Vormsil. Ladestu paksus ulatub 180 m-ni. O-mi setted on moodustunud lahetaolises epikontinentaalses meres, mis ulatus praeguse Läänemere piirkonnast Volga ülemjooksuni.
Ajastu algul kujunesid Eesti alal rannalähedased liivakivid, seejärel tumedad savikildad (diktüoneemaargilliit) ning roheline glaukoniitliivakivi. Edaspidi meri sügavnes ning merre kanduva liiva ja savi hulk vähenes.
Ordoviitsiumi karbonaatkivimeid kasutatakse ehituskivina, killustikuna ja tsemenditööstuses;
(kr. palaios 'vana'), vana-, muinas-, iidne.
(kr.), geol. uusaegkonna vanim ajastu , järgnes kriidiajastule ja eelnes neogeenile; algas 65+(-) 3 mln. aastat tagasi, kestis arvat. 42 mln. aastat. Nimetuse võttis 1866 a. kasutusele saksa geoloog K.F.Naumann (1979-1873). Jaotatakse paletseeniks, eotseeniks ja oligotseeniks.
Paleogeenis jätkusid Pangaea hiidmandri lagunemine, Atlandi ja India ookeani moodustumine, Tethyse sulgumine ning alpi kurrutus, tekkisid Alpide, Karpaatide, Kaukasuse, Atlase, Himaalaja jt. noorte kurdmäestike keskahelikud, jätkus Kordiljeeride ja Andide kerkimine. Ida-Aafrikas tekkisid murrangute tagajärjel alangud, kus tänapäeval paiknevad Njassa ja Tanganjika järv ning Punane meri. Mäetekkega kaasnes vulkanism.
Paleogeenis toimus Maa senises ajaloos viimane suur mere pealetung, mis saavutas suurima ulatuse eotseeni lõpus. Meri kattis suure ala Vene tsandiku lõunaosast, Lääne-Siberist, Kesk-Euroopast, Põhja-Aafrikast ja Turkestanist. Neis madalmeredes kuhjunud setteist kujunesid settekivimid, mis sisaldavad mangaani- ja rauamaaki, (Ukrainas, Lääne-Siberis), fosforiiti (Põhja-Aafrikas), alumiiniumimaaki (Ukrainas, Kasahstanis) ja merevaiku ((Lõuna-Baltikumis).
Mäestike äärenõgudes tekkis nafta- ja gaasimaardlaid (Californias, Venetsueelas, Karpaatides, Põhja-Kaukaasias) ning pruunsütt (P-Am-s, Kaug-Idas, Kesk-Euroopas).
Paleogeenis jätkus imetajate kiire areng; ilmusid kiskjalised, kabjalised, vaalalised, loivalised, esimesed londilised, närilised ja ahvilised; Austraalias arenesid kukkurloomad. Selgrootute hulgas olid arvukaimad karbid, teod, nimmuliidid, korallid, käsnad ja merisilikud. P-i teisel poolel ilmusid paljud nüüdistaimed. Eestis paleogeeni setteid teada ei ole;
geol. 1. suur rahn 2. rändpangas 3. tektoonilise katte jäänuk 4. maakoore osa, mida ümbritsevad murrangud;
(Permi linna järgi), geol. vanaaegkonna viimane ajastu, algas 285+(-)15 mln. aastat tagasi, kestis 50-60 mln. aastat; järgnes karbonile ja eelnes triiasele. Nimetuse võttis 1841.a. kasutusele inglise geoloog R.Murchison oma Venemaa ekspeditsiooni (selles osales ka krahv A.F.Keyserling Eestist) materjalide põhjal. Jaguneb vara- ja hilispermi ajastuks.
Permis ühinesid mandrid Pangaea hiidmandriks. Hertsüünia kurrutuse tagajärjel tekkisid Apalatshid, Uural, Tjan-Shan ja Kesk-Euroopa mäestikud. Kurrutusega kaasnesid intensiivne vulkanism ning intrusiivide teke (sh. Siberi platvormil). Permi alguses taandus meri kõigilt mandreilt, ainult Kesk-Euroopas ning Kordiljeeride- ja Uuralide esisel alal olid poolsuletud mered. Neis piirkondades oli valdav kuiv ja soe kliima, seepärast moodustusid merepõhjas rikkalikud kaali- ja kivisoolalademed. (nt.Solikamskis).
Kujunes ka nafta- ja gaasimaardlaid (Petshooras, Bashkiirias, Texases). Niiske kliimaga aladel (Põhja-Uuralis, Siberis, Gondvana lõunaosas) kasvas lopsakas taimestik, selle osistest tekkisid hiljem suured kivisöelademed (Hiinas, Indias ja Venemaa Aasia osas). Geosünklinaalides moodustus nikli-, vase-, rauamaagi- ja plaatinamaardlad. (Uuralis, Tjan-Shanis, Kasahstanis).
Varapermis oli taimestikus endiselt rohkesti kalamiite jt. sõnajalgtaimi. Ajastu teisel poolel suurenes järsult paljasseemnetaimede tähtsus: ilmusid okaspuud, palmlehikud ja hõlmikpuulaadsed.
Mereliste selgrootute loomade hulgas olid ülekaalus foraminifeerid, karbid, sammalloomad, käsijalgsed (produktiidid) ja peajalgsed (goniatiidid). Permi lõpus surid trilobiidid, rugoosid, tabulaadid ja goniatiidid välja.
Selgroogsete hulgas saavutasid maismaal enamuse kahepaiksed (kilppead), meres arenesid kiiresti luukalad; roomajaist olid olemas teriodondid. Eestis permi setteid teada ei ole;
kristalli pinnakihis toimunud muudatus;
geol. kivimite ja mineraalide lagunemine murendiks ning muutumine mitmesuguste keemiliste protsesside (hapendumise, hüdratatsiooni, hüdrolüüsi, leostumise) toimel. Porsumist põhjustavad peam. vesi ja selles lahustunud gaasid, makro- ja mikroorganismid ning orgaanilised happed. Porsumise tagajärjel muutuvad kõvad kivimid pudedaks ja keerukad mineraalid haril. lihtsamaks (tekivad kaoliin, ooker, tulekindel savi, boksiit jt. maavarad) ning moodustuvad uued, samades tingimustes püsivad ühendid. Porsumine toimub eriti kiiresti niiskes kliimas. vt. ka murenemine, rebenemine;
ka klastilised kivimid, mineraalide ja kivimite murendist või vulkaanilise klaasi kildudest koosnevad kivimid. Purdkivimeid liigitatakse:
tekke (terrigeensed kivimid, püroklastilised kivimid ja settelis-vulkaanilised kivimid ehk tufiidid);
lõimise, mineraalse koostise (nt. kvartsliivakivi), kivimilise koostise (nt. lubjakivikonglomeraat), tsementeerumismäära (nõrgalt, keskmiselt või tugevastitsementeerunud), tsemendi koostise (nt. karbonaatne) ja koostisosade ümardumise järgi (nt. ümardumata koostisosadega bretsha ja ümardunud koostisosadega konglomeraat).
Savid ei kuulu purdkivimite hulka, neid käsitletakse eraldi rühmana.
Tsementeerumata purdkivimeid kasutatakse (purdsetteid) ehitus- ja teekattematerjalina (liiv, kruus), klaasitööstuses (klaasiliiv), metallurgias (vormiliiv) jm;
keskordoviitsiumi noorim lade, lasub oandu lademel ja on kaetud nabala lademega; paksus 2 - 28 m (suureneb loode suunas). Avaneb kitsa vöötmena Narva jõest Riguldini; tuntumad paljandid on Paekülas, Munalaskmes ja Rakveres (paemurrud) ning Oandu ja Narva jõe kaldal.
Rakvere lade koosneb ühtlasest kollakast karpja murruga peitkristallilisest lubjakivist; selles leidub kohati rohkesti sammalloomade, käsijalgsete ja trilobiitide kivistisi;
peamiselt raua ja nikli sulamist koosnev meteoriit. Raudmeteoriidi kristalliline ehitus sõltub niklisisaldusest (4-62, harilikult 5-15%). Vt. ka Widmannstätteni struktuur;
)
(muistsete Walesi elanike silurite järgi), van. nimetus gotlandium, vanaaegkonna kolmas ajastu, järgnes ordoviitsiumile ja eelnes devonile; algas 435 mln. aastat tagasi, kestis 40 mln. aastat.
Ajastu kestel kujunenud kivimid moodustavad siluri ladestu. Siluris jätkus põhjapoolkera tugev kaledoonia kurrutus, mille tagajärjel tekkis mäestikke (Briti saartel, Skandinaavias, P-Am. idaosas jm.) ning Kasahstani geosünklinaalses meres rohkesti mägiseid saari. Ajastu lõpuks liitusid saared Põhja-Kasahstani, Tjan-Shani põhjaosa, Altai, Sajaanide ning Taga-Baikalimaaga keerulise ehitusega maismaaks.
Kurrutusliikumised põhjustasid üldist maakoore kerkimist, mille tagajärjel hilissiluris vabanes enamik platvorme pikaks ajaks mere alt.
Lõunapoolkera jäi tektoonilisest liikumisest peaaegu puutumata, seetõttu säilisid GONDVANA mandri endised piirjooned.
Siluri madalmeresetete hulgas on valdavad lubjakivid (sealh. korall-, karp- ja krinoidlubjakivi) ja Siberi platvormil liivakivid, sügavamas vees moodustusid merglid, savid ja kildad; vulkanismipiirkonnas tekkisid tufid ja mitmesuguse koostisega laava.
Siluri loomariigi moodustasid peam. selgrootud. Rohkesti oli stromatopoore, tabulaate ja rugoose; nende skeletid moodustasid madalmeres bioherme ja biostroome. Ajastule on eriti iseloomulikud graptoliidid: nende kivistisi kasut. siluri setete biostratigraafilisel liigendamisel juhtkivististena.
Käsijalgseist elasis siluris pentameriidid, atrüpiidid ja spiriferiidid. Liigirikkad loomarühmad olid ostrakoodid, peajalgsed, sammalloomad ja meriliiliad. Trilobiite oli vähem kui ordoviitsiumis; magestunud laguune asustasid ürgvähid eurüpteriidid. Selgroogseid esindasid primitiivsed kalalaadsed lõuatud ning vähesed tõelised kalad (kõhrkalad).
Taimedest kasvasid meres vetikad; maismaalt on leitud psilofüütide jäänuseid.
Siluri ladestu on maavarade poolest suhteliselt vaene. Leidub ehituskivi (lubjakivi. dolomiit, tuff); vulkaaniliste kivimitega kaasnevad vähesed vase- ja rauamaardlad (Norra, Uural), jaspisega mangaanimaagid. P-Am-s leidub kohati naftat, kivisoola ja settelist rauamaaki.
Eestis avanevad siluri kivimid Hiiumaa lõunaosas, Saaremaal ja Muhus ning mandril Haapsalu - Kuimetsa - Tamsalu - Lohusuu joonest lõunas, ladestu paksus küünib 438 m-ni. Ülekaalus on lubjakivi, mergel ja dolomiit, mille lähteaine - mitmesuguse koostisega lubimuda - ladestus läände ja edelasse taanduvas lahes.
(kr. tektonike 'ehituskunst'), geol. teadusharu, mis käsitleb maakoore ehitust ja arengut, kivimkehade lasumusvorme, nende tekkimise ja arenemise seaduspärasusi ning tektoonilisi struktuure ja liikumisi.
Tektoonilisi liikumisi pöhjustavaid Maa sisejõude nimet. tektoonilisteks jõududeks. Pikaajalisi maakoore liikumisi kujutatakse tektoonilistel kaartidel isobaasidega.
Tektoonika sai iseseisvaks teadusharuks 19. ja 20. saj. vahetusel (R. van Bemmelen, H.Stille).
(lad. terrigena 'maast sündinud'), maismaa-, maismaaline, mandritekkeline;
purdkivimid;
(kr.), keskaegkonna vanim ajastu, järgnes permile ja eelnes juura ajastule, algas 225 mln. aastat tagsi, kestis 32,5 mln. aastat. Ajastu kestel tekkinud kivimid moodustavad triiase ladestu. Triias oli Maa geoloogilise arengu suurimaid geokraatseid perioode; nii lõuna- kui ka põhjapoolkeral paiknes hiigelmanner, neid eraldas oletatavasti kitsas geosünklinaalne meri.
Mandrite äärealadel avaldus vulkanism. Siberi platvormil moodustusid paksukihilised trapid. Ajastu lõpul toimus Verhojanski ja Kordiljeeride geosünklinaalis kurrutus. Euroopas, vähem ka P-Am-s ja Aafrikas moodustusid kuivas palavas kliimas punased kontinentaalsed setted (liiv, savi), Aasia niiskes lähistroopilises ja parasvöötmes kivisöelasundid (Indias, Hiinas, Venamaal Kuzbassis, Tsheljabinski söebasseinis). Meresetteist kujunesid triiase lubjakivid ja savikildad.
Taimkattes olid ülekaalus paljasseemnetaimed: okas- ja hõlmikpuud ning palmlehikud; rohkesti kasvas sõnajalgu.
Mereselgrootute hulgas saavutasid laialdase leviku ammoniidid ja karbid, arvukaimad maismaaselgroogsed olid roomajad (sealh. vanimad kalasisalikud ja plesiosaurused). Ilmusid esimesed algelised imetajad.
Maavarade poolest on triiase kihid suhteliselt vaesed (kivisüsi, lubjakivi, mergel, savi).
(veneedide järgi), vendi kompleks, Vene platvormi loodeosa vanim, agulaegkonna settekivimite kogum (seda käsitletakse ka ladestuna). Lasub aluskorra ja alamkambriumi balti ladejärgu vahel, koosneb mitmesuguse terasuurusega liivakivist, aleuriidist ja savist;
hõlmab gdoovi ja kotlini kihistu Eestis;
struktuur raudmeteoriidis. Kujutab endast valatud või peaaegu sulamistemperatuurini kuumutatud terase struktuuri, milles austeniidist eraldunud ferriit paikneb austeniidi oktaeedriliste kristallide pinnal. Sellise struktuuriga teras pole eriti tugev ega vastupidav ( eriti löökkoormusele ).
Struktuur on nimetatud selle avastaja, austria teadlase A. v. Widmannstätteni (1754 - 1849) järgi.
ehk arhaikum (kr. archaikos) 'vana '), vanim aegkond Maa geoloogilises ajaloos; algas rohkem kui 3,5 mljr. aastat tagasi, kestis u. 1 mljr. aastat.
Arhaikum oli intensiivsete mäetekkeprotsesside ja elava vulkaanilise tegevuse aeg, mistõttu talle vastava arhailise ladekonna kivimid on tugevasti kurrutunud ja intrusioonidest läbitud. A-i valdavaimaks kivimeiks on moondekivimid: gneisis, graniitgneisis, kristalsed kildad, kvartsiidid, harvem marmorid; moondumata süva- ja settekivimid peaaegu puuduvad.
Orgaanilise elu jälgi seni leitud pole, v.a. problemaatiline vetikas Corycium enigmaticum Karjalast ning ainuõõsseid meenutav Atikokania P-Am-st.
Süsiainekogumikud ja lubjakivide esinemine lubavad siiski oletada organismide olemasolu juba arhaikumis. A-i kivimid avanevad ulatuslikult Balti kilbil ja Kanadas.
A-i maavaradest kasutatakse ulatuslikumalt rauamaake.
Eestis kuuluvad a-i kivimid kristalse aluskorra koosseisu;
avalehele
WM: I.Tarmisto